Filosoofia

Selle artikli uus redaktsioon on väljatöötamisel leheküljel Oop/Filosoofia(päris artikkel)

Filosoofia (vanakreeka keeles philosophia, sõnasõnaliselt ligikaudu 'tarkuse-armastus') all peetakse enamasti silmas inimese vaimse tegevuse ala, mis on suunatud kõige üldisemate ja põhilisemate inimesse puutuvate küsimuste selgitamisele.

Kuna filosoofia määratlemine on ise üks filosoofilistest probleemidest, millega filosoofid koolkonniti eri viisil tegelevad, siis ei peeta võimalikuks anda ühtainsat üldkehtivat filosoofia määratlust. Kui tahetakse jääda filosoofia määratlemise probleemi lahenduse suhtes neutraalseks, siis võetakse enamasti filosoofia määratlemisel aluseks midagi faktilist ja vaieldamatut, mis on filosoofia suhtes omakorda formaalne ja väheütlev.

Vastavalt määratletakse filosoofiat näiteks (1) selle faktilise ajaloolise päritolu kaudu Vana-Kreekast, (2) selle faktilise tänapäevase esinemise kaudu läbi üldtunnustatult filosoofideks peetavate isikute ning nende tegevuse, (3) tänapäevaselt valdavate ning ajalooliste faktiliselt tuvastatavate filosoofia uurimisvaldkondade liigendatud esituse kaudu.

Filosoofia sisu

Filosoofia püüab selgitada näiteks tõe, hüve ja ilu loomust, teadmise saavutamise võimalikkust või välismaailma olemasolu. Filosoofilisele mõtlemisele on omane toetumine mõistusele või ka mõistuse kriitika. Filosoofiale on tüüpiline ratsionaalsete argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning refleksioon oma meetodi üle.

Lääne akadeemilistes ringkondades mõeldakse filosoofia all tavaliselt läänemaailma filosoofilisi traditsioone, mille kogumit nimetatakse ka lääne filosoofiaks. Sõna "filosoofia" ilma täiendita tähendabki tavaliselt lääne filosoofiat. Lääne filosoofia on alguse saanud Vana-Kreekas ning selle traditsioon on kandunud tänase päevani. Kuulsate lääne filosoofide hulgas on Sokrates, Platon, Aristoteles, Aquino Thomas, René Descartes, David Hume, Immanuel Kant, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Friedrich Nietzsche ja Ludwig Wittgenstein.

Sõna "filosoofia" tähendused

Tähendused filosoofide keelepruugis

Filosoofid ja filosoofia uurijad kasutavad sõna "filosoofia" kolmes akadeemilises tähenduses.

Esiteks tähendab filosoofia ülalpool visandlikult piirjoonistatud uurimisvaldkonda. Eri filosoofid piiritlevad selle vastavalt oma tõekspidamistele, millel enamasti on filosoofiline põhjendus. Käesolevas artikli teistes alajaotustes mõistetakse sõna "filosoofia" ainult selles tähenduses.

Teiseks tähendab filosoofia mõne inimese filosoofilisi vaateid või ka tema filosoofiliste tekstide korpust (näiteks "Kanti filosoofia"). Isiku filosoofiast rääkides tuleb arvestada, et inimese filosoofilised vaated võivad elu jooksul muutuda. Kolmandaks tähendab filosoofia mõnd filosoofia ruumiliselt, ajaliselt või sisuliselt piiritletud osa või ka vastavate filosoofiliste tekstide korpust. Näiteks räägitakse saksa filosoofiast, 20. sajandi filosoofiast, analüütilisest filosoofiast ja keelefilosoofiast.

Tähendused üldkeeles

Lisaks eelmainitud tähendustele on sõnal "filosoofia" üldkeeles ka teisi tähendusi.

Konkreetse inimese filosoofiaks ehk elufilosoofiaks nimetatakse mõnikord tema sõnastatud või ka sõnastamata vaateid elule, maailmavaadet või elutarkuse eripärast sisu.

Filosoofia all mõistetakse ka millegi saavutamise alusprintsiipe või meetodeid (näiteks "minu kiirteedel sõitmise filosoofia"). Niiviisi mõistetakse filosoofiat ka siis, kui räägitakse näiteks ärifilosoofiast.

Peale selle räägitakse filosoofilisest eluhoiakust, mis avaldub hoidumisest kirglikest reaktsioonidest (eeskätt traagilistele) elusündmustele ning oma elu rahulikus intellektuaalses mõtestamises. Sellise sõnatarvituse puhul on filosoofi prototüübiks Sokrates, kes Platoni dialoogis "Phaidon" arutles rahulikult oma õpilastega hinge olemuse üle, püüdes filosoofiliselt lahendada hinge surematuse probleemi, kuigi tal samal päeval tuli juua mürkputkeleotist, mida kasutati Ateena kohtu otsusel tema hukkamiseks. Stoikud järgisid Sokratest, otsides vabadust oma kirgedest; sellest lähtub sõna stoiline kasutamine sõna "filosoofiline" sünonüümina näiteks fraasis "stoiline rahu" ('rahulik meelekindlus').

Filosoofia terminoloogia

Filosoofilised terminid kujunevad välja kahel viisil: nii-öelda sõnalt tähendusele ja tähenduselt sõnale.

Tavakeeles olemasolevatest sõnadest, millel on oma tähendusväli, kuid mille tähendus ei ole selgelt piiritletav, kujunevad tasapisi filosoofia terminid, ja võiks vist isegi öelda, et "filosoofide tavakeel". Kui filosoofid omavahel oma tavakeelt räägivad, siis ei maksa arvata, et nad oskavad iga sõna defineerida, isegi juhul, kui see sõna on filosoofia "termin". Veel enam, filosoofid kipuvad vaidlema iga sõna tähenduse üle, ja näiteks küsimusest, mida tähendab teadmine, on saanud omaette filosoofiline probleem. Siin meenutab olukord seda olukorda, mis esineb luules. Sõnu, mida luuletaja kasutab, ta ei defineeri. Sõna tähenduse mõistmine lugeja poolt tugineb selle sõna tähendusele tavakeeles ning ka luuletraditsioonis, mida võiks nimetada "luuletajate tavakeeleks". Teisalt kipub luuletaja andma sõnadele erilise, selle luuletaja isikupärasesse luulekeelde kuuluva või ka ühe konkreetse luuletuse puhul kehtiva tähenduse, mida lugeja mõistab aimamisi ja mille piirjooned on lahtised. Ka filosoofias juhtub, et mõne termini mõistmiseks tuleb tunda nii vastava sõna tähendusvälja tavakeeles, selle termini kasutamise traditsiooni filosoofia ajaloos kui ka konkreetse filosoofi loomingut tervikuna ning samuti tuleb vihjete varal aimata, mida filosoof silmas peab. Ühe ja sama termini erinevad tähendused tekivad käesolevas lõigus kirjeldatud juhul traditsioonide lahknemise tõttu. Traditsioonide lahknemine omakorda põhineb klassikute isikupärasel sõnakasutusel.

Juhtub muidugi ka nii, et mõni filosoof võtab kasutusele uue mõiste ning tähistab selle siis mingi sõnaga. See olukord on sarnane terminite kasutuselevõtule defineerimise teel matemaatikas. Ühelt poolt on termini tähendus ühemõtteline ning see nõuab termini kasutamisel täpsust. Termini kasutamise õigsus on kontrollitav. Teiselt poolt võimaldab just täpse definitsiooni (seega siis ka täpse mõiste) olemasolu muuta fikseeritud mõiste väljendamiseks kasutatavat terminit kui tahes sageli. Sellisel juhul ei tasu norida sõnade kallal, vaid tuleb olla salliv kui tahes imelike sõnakasutuste vastu, eeldusel, et filosoof teeb täpselt selgeks, mida ta ühe või teise terminiga silmas peab. Sõnade mitmetähenduslikkus põhineb käesolevas lõigus kirjeldatud juhtumil sõnade tinglikkusel.

Filosoofia valdkonnad

Vaata ka

Välislingid

Tartu Ülikooli sissejuhatavad loengud filosoofiasse
Filosoofia tutvustus (inglise keeles)