Essee

Essee on autori arvamusel põhinev lühem mitteilukirjanduslik kirjutis, mis käsitleb ühiskonnaelu, inimelu, kõlbluse, religiooni, teaduse või muid probleeme.

Võrreldes kirjandiga on essee kujundlikum ning vabam.

Ajalugu

Kuigi esseistiks võiks lugeda ka näiteks Senecat, peetakse esimeseks esseede kirjutajaks tavaliselt Michel de Montaigne'i, kelle raamatu Esseed (Essais; 1580) järgi see žanr ongi nime saanud. Montaigne püüdis üle saada oma lähedase sõbra, usaldusaluse ning võib-olla armastatu Étienne de La Boétie surmast ning vermis sõna essai 'katse, proov' prantsuse verbist essayer 'proovima' keskaja ladina keele samatähendusliku sõna exagium eeskujul. Ta "proovis" üle saada oma vestluskaaslase La Boétie surmast, vesteldes iseendaga.

Montaigne lähtus sellest, et inimesena saab ta olla ainult subjektiivne. Skolastilisele käsitlusele, mis taotleb absoluutset vaatepunkti, vastandas ta oma isiklike kogemuste ülestähendused. Katoliku kirikut Montaigne'i esseed pahandasid ning need pandi keelatud raamatute indeksisse: absoluutses tões kahtlemine ja subjektiivsuse rõhutamine olid kiriku õpetusega vastuolus.

Montaigne'il oli arvukalt järgijaid. Francis Bacon võttis esseežanris kasutusele deduktiivse tõestuse ja õpetliku, moraliseeriva vormi.

Maailmakuulsad esseistid on veel Gotthold Ephraim Lessing, Johann Gottfried von Herder, August Wilhelm Schlegel, Friedrich Schlegel, Søren Kierkegaard, Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Karl Marx, Georg Christoph Lichtenberg, Heinrich von Kleist, André Gide, Ralph Waldo Emerson, Jean-Paul Sartre, Albert Camus, Hugo von Hofmannsthal, Gottfried Benn, Walter Benjamin, Ernst Jünger, Karl Kraus, Thomas Mann, Upton Sinclair, Miguel de Unamuno, José Ortega y Gasset, Theodor Adorno ja teised.

Essee oli ka moralistide ja valgustajate eelistatud kirjanduslik vorm. Entsüklopedistid kohandasid essee algset kirjanduslik-filosoofilist vormi teaduslikule stiilile. Erinevalt traktaadist puuduvad essees objektiivsed tõestused ja kindlad vastused.

Küsimus, mis on essee teemaks, leiab küll vastuse, ent mitte lõpliku. Hea essee tõstatab uusi küsimusi või visandab uue probleemi.

Essee on seega alati subjektiivne ja ka tunnistab seda.

Esseed iseloomustab teatud kergus, stiililine lihvitus, arusaadavus ja ka meelelahutuslikkus. Essee ei kirenda tsitaatidest ja märkustest. Mõnikord mandub essee ka stiliseeritud ja estetiseeritud lobisemiseks.

Esseistlik meetod on eksperimentaalne viis läheneda ainesele ning vaadelda seda eri vaatepunktidest. Kõige tähtsam ei ole siiski mitte arutlusaine, vaid mõtete areng lugeja silme all.

Reeglid

Essee teema peab olema algusest peale näha ning saatma lugejat läbi kogu teksti. Iga uut mõistet juhatatakse sisse. Sündmusi jutustatakse ajalises järjekorras. Tsitaadid eristatakse selgelt jutumärkidega. Essee on lühike, et ta oleks ülevaatlik ja kergesti arusaadav.

Eesti

Eesti tuntumaid esseiste on Friedebert Tuglas. Tuntud esseistide seas on veel Ilmar Vene ja Linnar Priimägi.

Essay

Inglise sõna essay on tähenduselt laiem. See võib tähendada ka artiklit või teatud tüüpi kirjandit.

Artikkel vajab täiendamist.

Kirjandus

Gourt Home::Gourt :: Essee

Ajalugu

Reeglid

Eesti

Essay