Eesti lipp

Flag of Estonia.svg Proportsioonid 7:11. Normaalmõõtmed 105×165 cm.]] Estonian presidential flag.png

Eesti lipp on Eesti rahvus- ja riigilipp. Lipp on ristkülik, millel on kolm võrdset horisontaalset värvilaidu: sinine (285 C; ülal), must ja valge. See võeti kasutusele Tartu Ülikooli Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna ning pühitseti 4. juunil 1884. Hiljem seostus see eesti rahvuslusega ning seda kasutati riigilipuna, kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik. Ametlikult võeti lipp riigilipuna kasutusele 21. novembril 1918.

Nõukogude Eestis keelati sini-must-valge lipu kasutamine. Lipp toodi jälle avalikult välja 1988. aastal ning heisati 24. veebruaril 1989 uuesti Pika Hermanni torni. Riigilipuna (Eesti Vabariigiks ümber nimetatud Eesti NSV lipuna) võeti see ametlikult tarvitusele 7. augustil 1990.

Vabariigi Presidendi lipp on riigilipp, mille keskel on suur riigivapp (vaata Eesti vapp).

Eesti keeles kasutatakse lipu kohta ka sõna "sinimustvalge".

Ajalugu

29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni Vironia (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni) asutamiskoosolekul Aleksander Mõtuse idee põhjal Tartus kindlaks korporatsiooni värvid:

sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol;
must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv;
valge – rahva püüd õnne ja valguse poole.

Ühe teate järgi olevat võetud eeskujuks Soome rahvusvärvid ja lisatud must. Üldise arvamuse järgi sümboliseeris sinine usku eesti rahva tulevikku, must eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku ning valge väljendas lootust ilusamale tulevikule. Lipuvärvide tõlgendus sisaldub ka Martin Lipu luuletuses "Eesti lipp".

Et korporatsiooni ei lubatud asutada, anti värvid "hoiule" Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS-i). 26. märtsiks 1884 (vana kalendri järgi; 7. aprilliks uue kalendri järgi) valmis Karl August Hermanni abikaasa Paula eestvõttel ja Miina Hermanni (Miina Härma) ning Põltsamaa kihelkonna koolmeistri Gustav Beermanni tütre Emilie Beermanni kaasabil EÜS-i lipp. Teise versiooni järgi ostis Emilie Põltsamaalt Liehbergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet ja õmbles selle kokku oma toas jõeäärses kihelkonnakooli majas. Gustav Beermanni puutöötoas valmis varras ja tema poeg Christoph Beermann viis lipu Tartusse. See siidist lipp, mida hiljem säilitati rahvusliku reliikviana, sai Eesti lipu emalipuks.

4. juunil 1884 õnnistas selle lipu Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas. Heinrich Rosenthal ütles tseremoonial: “Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida.”
1. novembril 1905 esines EÜS-i lipp esimest korda avalikult Tartu meeleavaldusrongkäigul.
24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik.
12. novembril või 12. detsembril 1918 heisati sinimustvalge lipp esimest korda Toompeale Pika Hermanni torni tippu. Lipu heiskajad olid Kaarel Uusma, Oskar Siiak ja Karl Kriisk.
novembril 1918 määras Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks.
27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mis lõplikult fikseeris lõplikult sinimustvalge lipu staatuse riigilipuna.
4. juunil 1934 tähistati üle Eesti pidulikult esimese sinimustvalge lipu 50. aastapäeva. Pärast pidustusi andis EÜS ajaloolise lipu hoiule Eesti Rahva Muuseumi.
21. juunil 1940 kõrvaldati Pika Hermanni tornist Eesti Vabariigi lipp.
22. juunil tõsteti sinimustvalge küll oma kohale tagasi, kuid selle kõrvale pandi punalipp.
27. juulil või 6. augustil 1940 kadus sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist.
EÜS-i liikmed viisid ajaloolise lipu Nõukogude võimu eest varjule Vaimastvere lähedale Lääne-Mardi tallu.
28. augustil 1941 heiskas 16-aastane Fred Ise koos kaaslastega lipu Pika Hermanni torni.
1941–1944 tunnustasid Saksa okupatsioonivõimud sinimustvalget eestlaste rahvuslipuna, kuid mitte riigilipuna.
21. septembril 1944 tõsteti Eesti lipp sakslaste lahkudes korraks veel Pika Hermanni tippu, ent 22. septembril 1944, kui Punaarmee oli Tallinnasse sisenenud, asendati see taas punalipuga.
Aprillis 1988 kasutati Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikult rahvusvärve. Iga värv oli eraldi vardas.
2. juunil 1988 võttis Eesti Muinsuskaitse Seltsi Volikogu vastu deklaratsiooni "Eesti rahvusvärvidest ja eesti rahvuslipust", milles tunnustati Eesti rahvussümboleid ja tõotati neid nüüd ja edaspidi väärikalt kanda kui rahvuslikku pühadust.
4. juunil 1988 algasid Tallinna Vanalinna päevad, mille puhul toimusid öölaulupeod, kus lehvitati sinimustvalgeid leppe.
17. juunil 1988 lehvitati lippe Lauluväljakul NLKP 17. konverentsi delegaatide teelesaatmisel.
23. juunil 1988 avaldati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus "Riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s", millega tunnistati sinine, must ja valge eesti rahvusvärvideks.
20. oktoobri 1988. a. seadlusega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna. Ühtlasi rõhutati, et rahvuslipp ei asenda riigilippu. Selleks jäi endiselt Eesti NSV lipp.
24. veebruaril 1989 tõusis Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp rahvuslipuna.
8. mail 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu kuju määrab seadus.
7. augustil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse "Riigilipu ja riigivapi kohta", milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991 tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle EÜS-ile. Pärast lipu korrastamist restauraatorite poolt andsid üliõpilased selle taas hoiule Eesti Rahva Muuseumi. Otepää kiriku seinal avati vahepeal varjul olnud bareljeefid.
7. juulil 1992 kinnitas Riigikogu vastava seadusega riigilipu ja riigivapi etalonkujutised.
11. juunil 1993 kehtestati valitsuse määrusega nr 174 riigilipu kasutamise kord. Seda muudeti 7. aprillil 1994, 10. oktoobril 1996 ja viimati 11. augustil 1998.
4. juuni 1994 oli lipu õnnistamise juubelina valitsuse poolt kuulutatud lipupäevaks.
4. juuni 1999 oli lipu õnnistamise juubelina valitsuse poolt kuulutatud lipupäevaks.
2. veebruaril 2004 kuulutas president Arnold Rüütel välja lipuaasta.
14. aprillil 2004 sätestas Riigikogu 4. juuni riikliku tähtpäevana Eesti lipu päevaks.
27. aprillil eraldas valitsus lipu aastapäeva tähistamiseks Rahandusministeeriumi ettepanekul 545 150 krooni. Riigikantselei oli taotlenud 781 000 krooni.
29. mail 2004 pühitseti Pärnu Eliisabeti kirikus emalipu koopia, mille oli lasknud valmistada peaminister Juhan Parts.
31. mail 2004 emiteeris Eesti Pank Eesti lipu 120. aastapäeva puhul 10-kroonise meenemündi. Selle kujundas kunstnik Tiit Jürna. Mündi esiküljel on suur riigivapp, tagaküljel Eesti lipu kujutis. Münti oli kavas vermitakse Soomes kuni 10 000 tükki. Münt on puhtast hõbedast ja kaalub 28,28 grammi. Esimest korda emiteeris Eesti Pank mitmevärvilise meenemündi.
4. juunil 2004 Otepää kirikus tähistati lipu pühitsemise 120. aastapäeva. Kohal oli emalipp. Jaan Kiivit, Gustav Piir ja Udo Petersoo pühitsesid selle.
4. juunil 2004 pühitseti Viljandi Vanal kalmistul esimese sinimustvalge lipu õmbleja Emilie Rosalie Beermanni hauaplats ja mälestuskivi. Kohal viibisid Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste ja Mart Laar, kes sõlmisid lahti Viljandi kunstniku Aate-Heli Õuna kujundatud kivi ümber oleva sinimustvalge lindi. Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe pühitses kivi.
4. juunil 2004 avasid kunstnikud Signe Kivi ja Maile Grünberg Tallinna kesklinnas näituse "Sinimustvalge", kus oli väljas 18-meetrine sinimustvalge.
23. märtsil 2005 võttis riigikogu vastu lipuseaduse parandused, mis hakkavad kehtima 1. jaanuarist 2006. Nendega jäeti alates 1. jaanuarist 2006 eraisikutele kohustuslikeks lipupäevadeks iseseisvuspäev, võidupüha ja taasiseseisvuspäev. Alates 1. septembrist 2005 hakkavad koolid õppetöö ajal kandma riigilippu.
5. aprill Vabariigi President kuulutas otsusega nr 805 lipuseaduse uue redaktsiooni välja.

Otepää kiriklas on sinimustvalge lipu muuseumituba.

Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle 100 aasta vana. Veel haruldasem on see, et esimene lipp on alles.

Heiskamine

Estonia-bandera.jpg ''See alajaotus vajab ajakohastamist

Järgmistel päevadel on Eestis lipu heiskamine kohustuslik: (seadusemuudatused jõustunud 3. mail 2004)

1. jaanuar – uusaasta
2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev
16. veebruar – Leedu iseseisvuspäev
24. veebruar – Eesti iseseisvuspäev
14. märts – emakeelepäev
1. mai – kevadpüha
mai teine pühapäev - emadepäev
9. mai – Euroopa päev
4. juuni – Eesti lipu päev (alates 2004. aastast)
14. juuni – leinapäev (pooles vardas)
23. juuni – võidupüha
24. juuni – jaanipäev
20. august – taasiseseisvuspäev
novembri teine pühapäev – isadepäev
16. november – taassünnipäev
18. november – Läti Vabariigi väljakuulutamise päev.
Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päev, rahvahääletuse toimumise päev ja Euroopa Parlamendi valimise päev.

Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi. Maavanema korraldusel võidakse heisata riigilipud vastavas maakonnas ka mõne kohaliku tähtsusega sündmuse puhul.

Riigilipu võib heisata avalikel üritustel. Igaühel on õigus riigilippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.

Heiskamise ja langetamise ajad

Riigilipp heisatakse suveajal kell 8.00, talveajal kell 9.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui valitsus või maavanem ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise kohta mõnel teisel kellaajal.

Jaaniööl riigilippu ei langetata.

Heiskamise viis

Riigilipp heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidjasse, mis asub hoone peasissekäigu juures, või mujale selleks sobivas (väärikas ja hästinähtavas) kohas. Lipul peab olema piisavalt lehvimisruumi. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, puid, juhtmeid ja muud sellist. Heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Lipuvardad ja -mastid on soovitatav värvida valgeks.

Linnas kasutatakse enamasti 2,5–3 m pikkuste puidust varraste külge kinnitatud normaalsuuruses lippe. Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, mis tuleks heisata kas seinalt eenduvasse, katuselt tõusvasse või hoopis eraldi seisvasse lipumasti.

Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.

Lipulaul

Eesti lipulaul on "Eesti lipp", mille muusika on kirjutanud Enn Võrk ja sõnad Martin Lipp. Laulu sõnu on kõvasti muudetud võrreldes algsega, näiteks Martin Lipu viis salmi koondati kokku kolmeks.

Algversiooni esimene ja viimane salm:

Ehitagem eesti kojad kolme kodu-värviga!
Võtku nendel Eesti pojad ennast ükskord ühenda',
võtku kuldse armuköie venna-arm neil veerita',
vastaku neil vägev hüüe: «Eesti, Eesti, ela sa!»

Sinine ja must ja valge ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust eesti kojad kõlagu,
kostku taeva poole põrmust: «Eesti, Eesti, ela sa!»

Kirjandus

Artur Taska. Eesti riigilipu seaduse sünd, Stockholm 1955.
Artur Taska (koostaja). Sini-must-valge värvikolmik eesti luules, Stockholm 1959.
Karl Aun. Sini-must-valge lipu 100 aastat, Toronto 1984.
Artur Taska. Mõtteid eesti rahva sümbolitest, Lund 1988.
Artur Taska. Sini-must-valge 100 aastat: pühendus Eesti Vabariigile, Tallinn 1992.
Juhan Reimann. Sini-must-valge lipp Läänemardil. – Jõgeva valla ajaloo- ja muuseumisõprade ühingu "Ambior" I album, Jõgeva 1998, lk 13–15 (alglipu peidukohast poolesajandilise okupatsiooniaja jooksul Vaimastveres Karl Auna isatalus).
Ivo Manfred Rebane. Eesti lipp, Tallinn 1999.
Viktor Merila. Pool sajandit ühest hulljulgest tembust. – Sakala kalender: 2000, Viljandi 1999, lk 88–90 (Eesti lipu heiskamisest Suure-Jaani kiriku torni 1950. aastal).
Meeli Müüripeal. Head liputavad alles kujunevad. – Maakodu, 2000, oktoober, lk 48–49.
Mare Kask. Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu, Tallinn 2002.
Catharina von Yngling. Eesti lipp ja vapp muinasteaduste valgusel. – Päikesetuul 2002, nr 3, lk 8–9.

Välislingid

Eesti lipud