Annobón Bioko.PNG Annobón (ametlik nimi oli 1973–1979 Pagalu) on saar Guinea lahes, mis koos mõne väiksema saarega moodustab Ekvatoriaal-Guinea Annobóni provintsi.
Geograafilised koordinaadid on 1° 26' S, 5° 38' E (või 5° 37' E). Ta paikneb São Tomé ja Príncipest umbes 160 km edela pool ning Ekvatoriaal-Guinea Mandripiirkonnast (Bata linnast) 565 või 350 km kaugusel. Gaboni rannik jääb 300 km kaugusele, Ekvatoriaal-Guinea pealinn Malabo 600 või 670 km kaugusele. Annobón on mandrist kõige kaugemal asetsev Guinea lahe saar.
Pindala on 17 km² (on nimetatud ka 22 km²). Saar on 6...8 km pikk ja 2...3 km lai. Kujult meenutab ta kinnast.
Saart ümbritsevad kaljused saarekesed, millest ükski ei ole saarest kaugemal kui 2,5 km.
Saar on sõjaväelaste poolt valvatav kinnine tsoon. Sõjaväelaste loal on võimalik merel kala püüda.
Saarel kehtib Lääne-Aafrika aeg (Kesk-Euroopa aeg).
Aastal 1973 nimetati saar president Francisco Macías Nguema korraldusel ümber Pagalu saareks. Aastal 1979 pärast president Nguema kukutamist nimetati ta tagasi Annobóniks. Nime "Pagalu" päritolu pole teada, kuid see esineb Francisco Newton (arvatavasti portugali loodusuurija) kaardil aastast 1891.
Saare lääneosas asub Auali laht (Santa Cruzi laht), mille ääres on Auali küla. Saare lõunaosas on Mamoniya laht. Saare idaosas on Anganchi laht, mille ääres on Anganchi küla.
Tähtsamad neemed on Yicoyo neem (Punta Yicoyo, lääneneem saare põhjaosas), loodeneem järsult kaljune Ave neem (Punta d'Ave; 1° 25' S, 5° 36' E), Monamuyu neem (Punta Monamuyu, lääneneem saare lõunaosas), Manjobo neem (Punta Manjobo, edelaneem), Oló Nganyi neem (Punta Oló Nganyi, kaguneem) ja Jazingania neem (Punta Jazingania, lääneneem). Kõige kagupoolsem neem on San Antonio neem (Punta de San Antonio). Selle lähedal on Dudjiguele neem (Punta Dudjiguele). Lääneneem on ka järsu kaldaga Paso neem (Punta del Paso, 1° 25' S, 5° 38' E). Kirdeneem on Isleta neem (Punta de la Isleta). Põhjaneem on Palmari neem (Punta Palmar), millel on majakas ja millest lõunas on San Antonio de Palé asula.
Järsud mäed vahelduvad orgudega.
Saar koosneb basaldist. Ranna ääres on 4,8 miljoni aasta vanuse basaldi massiiv. Paljanditel on näha daigid. Suur osa saarest on kaetud basalditufiga. Viimase 100 000 aasta jooksul on basalt voolanud saare lõuna- ja põhjaotsas, kaldeerajärvest on voolanud tuffi. Ajaloolisel ajal vulkaanilist aktiivsust ei ole olnud.
Oktoobrist aprillini on "talv" (tendaüa), maist juulini "suvi" (jalma), augustist septembrini "sügis" (sasá). "Suvel" tugev edelamussoon, "talvel" nõrk.
Mäenõlvad on niiskemad kui madalamad piirkonnad.
Umbes 75% saarest on kaetud metsaga (sealhulgas mahajäetud kakao- ja kohviistandused). Algne taimkate on inimtegevuse tagajärjel tugevalt modifitseeritud. Kuivemas põhjaosas, samuti lõunarannikul, on savannilaadne taimkate rohumaa ning hajusate põõsastega.
Kuni 300...350 m kõrgusel kasvab kuiv troopiline mets. Sellesse piirkonda on koondunud ka istandused (maniokk, kookospalm, õlipalm, banaanipuu, papaia, harilik ananass, hõlmine leivapuu jt). Pärismaised puud (sealhulgas viigipuud ) kasvavad segamini teiste sissetoodud puudega (mangopuu, kapokipuu, tamarindipuu). Kõige silmatorkavam on harilik ahvileivapuu.
Kõrgemal, kuni 500 m kõrgusel kasvab niiske troopiline mets, millele on iseloomulikud suur rohttaim Costus giganteus, mis kasvab ainult Guinea lahe saartel ja Kamerunis, ja puuokstelt "pesadena" alla rippuvad sõnajalad. Seal asuvad ka istandused. Peale eelpoolnimetatute kasvatatakse seal ka harilkku tarot, kollavõhku, kohvipuud ja kakaopuud.
Kõrgemal (Quioveo ja Santa Mina ümber) kasvab udumets, mis on alati udune ja läbiligunenud. Seal on palju jahedam kui all ning see on kaetud sambla (sealhulgas raske kihina puuokstel) ja sõnajalgadega. Muuhulgas on seal mõned 3...4-meetri kõrgused puukujulised sõnajalad Manni tsüaatead. Ühel hektaril on 13 tonni sammalt, mis sisaldab 50 tonni vett. Selline troopiliste kõrgmägede mets on Aafrikas haruldane, kasvades ainult guinea lahe saartel ja Kameruni mäe nõlvadel (1600...2000 m kõrgusel).
Saarel kasvavad muuhulgas Parkia biglobosa ja suurelehine pentakletra.
Saarel on kaks haruldast taimeliiki.
Saarel on kohatud 27 linnuliiki, neist 12 (sealhulgas 8 maismaalinnuliiki) arvatakse olevat haudelinnud. Terpsichone smithii (või alamliik Terpsichone rufiventer smithii) ja Zosterops griseovirescens on endeemid.
Mábana lähedal Jobombos leidub saviliiva, mis on väärtuslik ehitusmaterjal.
Et sõdurid on kõik kassid ära söönud, kubiseb saar rottidest. Öösiti ründavad nad väikesi lapsi ja vanainimesi. Istandustes ja aedades hävitavad nad kogu saagi, kaevates mugulad välja ja röövides viljad. Valitsus ei võta vastu rahvusvahelist abi rottide vastu võitlemiseks.
Ka paljud loomad on hävimas.
Saare linnustikku kahjustab küttimine ja munade kogumine. See puudutab eriti pruunsuulat.
Rotid (varem ka kassid) võivad ohustada tüüdutuvi.
Intensiivne põllumajandus ja metsaraie, mis ulatub udumetsani, ähvardavad kaasa tuua ökosüsteemi degradeerumise, mille tagajärjeks oleks erosiooni kav ja veevarustuse halvenemine.
Elanike arv on 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 5008, sealhulgas 2093 meest ja 2915 naist. Kõik nad loeti linnaelanikeks.
Varasemad rahvaloenduste andmed:
2006. aasta arvutuslik elanike arv on 4279.
Elanike arvuna mainitakse ka 2000...2500 või 3000. 1987. aasta hinnangu järgi elas saarel 2360 inimest, 1990. aasta hinnangu järgi 2600. On ka andmeid, mille järgi elanike arv on umbes 1000, sellest umbes 300 halduskeskuses.
Rahvastiku tihedus on 2001. aasta andmetel 294,59 in/km².
Saareelanikud ei taha lahkuda. Praegu ei lubataks neil oma saastatud saarelt lahkuda isegi juhul, kui nad seda tahaksid.
Saarele on toodud vange.
Saar kuulub Malabo piiskopkonda.
Aastal 1989 avaldatud uurimuse järgi kannatas 36% lastest valgu-alatoitluse all ning 41 protsendil oli märke selle varasemast esinemisest. Üheaastased lapsed olid alakaalulised.
Ametlik keel on hispaania keel.
Aastal 1988 sai USA firma Axim Consortium Group litsentsi matta Annobónis maa alla umbes 7 miljonit tonni tuumajäätmeid. Lepingu järgi pidi igal aastal lisatama umbes 720 000 tonni. Igal aastal on lisandunud umbes 2 miljonit tonni. Selle eest saadakse igal aastal umbes 200 miljonit USA dollarit, kuid saare elanikeni ei jõua sellest rahast midagi.
Kuberner kinnitab saare elanikele, et laevad, mis saart külastavad, on ebaseadusliku kalapüügiga tegelevad Korea kalalaevad. Ekvatoriaal-Guinea võimud eitavad ohtlike ainete ladustamist Annobónile.
Mehed kasutavad kalapüügiks hõlpsasti töödeldavast rahvuspuust kapokipuust kanuusarnaseid paate. Paadi eluiga on kolm-neli aastat.
Naised kasvatavad juurvilja ning oskavad ehitada palmilehtedest katuseid.
Toiduks pannakse kokku kala, riis ja puuvili.
Saarel on tegeldud metsaraiega.
Aastatel 1999 ja 2003 käis saarel raadioamatööride ekspeditsioon. 4. oktoobril 2003 saadeti ekspeditsioon maalt välja.
2004. aasta veebruari alguses käis saare bioloogilist mitmekesisust uurimas Portugali bioloogide grupp.
18. veebruaril 2004 saabusid esimest korda turistid luksusjahiga. Need olid viis prantslast, kes tulid 8 tunniks São Tomélt ja Principelt.
Saarel ei ole elektrit, veevärki, televisiooni, külmkappe, hotelle ega tööstusettevõtteid.
Inimesed on ilma jäämas soolast, õlilampidest, ravimitest, piimast ja tuletikkudest.
Kauplused on tühjad.
Saarel ei ole autosid ja maanteid. Külade vahele on küll ehitatud teid, kuid liikuda tuleb jalgsi. San Antonio de Palést viib lennuväljani asfalteeritud sõiduteega ja kõnniteedega tee.
Sadamakoht on olnud talutavalt hea. Möödasõitvad laevad on vanasti võtnud saarelt vett ja toitu. Koloniaalajal käis saarel vähemalt üks laev 15...20 aasta kohta.
Saarele pääseb meritsi Gaboni poolt või São Tomé ja Príncipe poolt. Regulaarset laevaühendust ei pruugi olla. Iga kuu käib mandrilt laev DJOBLOHO.
Saare esmaavastajana on nimetatud hispaania meresõitjat Diego Ramírez de la Díazt (1470).
1. jaanuaril 1473 (on nimetatud ka 1471., 1472. ja 1477. aastat) taasavastasid saare portugallased Pedro Escobar ja João de Santarém ning panid talle nimeks Ano Bom ('head uut aastat'). Saar oli tollal nähtavasti asustamata.
Aastal 1474 koloniseerisid portugallased saare, tuues sinna Angolast São Tomé saare kaudu aafriklasi.
Aastal 1778 läks saar koos Fernando Póo saarega (praegu Bioko) ja Guinea rannikuga (praegu Ekvatoriaal-Guinea) El Pardo lepinguga Hispaaniale (see oli mõeldud vahetusena territooriumi vastu Lõuna-Ameerikas).
Ano Bomi elanikud suhtusid uude võimu vaenulikult. Nad tõstsid mässu. Krahv Arjepelos, kes läks kuulutama Hispaania võimu olevat tapetud. Saart olevat valitsenud viieliikmeline organ, kellest igaüks oli valitsejaks aja jooksul, mil saarel jõudis maabuda viis laeva. Ka hollandlastel ei õnnestunud saart vallutada. Samuti ei võetud vastu misjonäre. Veel 20. sajandi alguses olevat saarel valitsenud kuningas Tom, "pudelit armastav vanamees".
19. sajandi teisel poolel Hispaania võim taastati. Kuni 1909. aastani oli saar osa Elobey, Annobóni ja Corisco kolooniast. See territoorium liideti naaberasumaade Fernando Póo (praegu Bioko saar) ja Hispaania Mandri-Guineaga (Guinea Continental Española) Guinea Lahe Hispaania Aladeks (Territorios Españoles del Golfo de Guinea), mida sagedamini hüüti Hispaania Guineaks. Alates 1935. aastast kuulus Annobóni saar Fernando Póo ringkonna koosseisu. See ringkond oli algul Guinea Lahe Hispaania Alade koloonia, aastatel 1958–1968 Hispaania Guinea meretaguse provintsi koosseisus.
Kuni Ekvatoriaal-Guinea iseseisvumiseni 1968 oli Annobón Hispaania asumaa.
Aastal 1995 leidis saarel aset noorsoomäss. See suruti võimude poolt maha. Kaks noorukit sai surma. Paljud anti Batas kohtu alla.
Ükski Ekvatoriaal-Guinea president ega asumaa kuberner ei olnud saart külastanud, kuni 2. augustil 2005 kell 14.10 alustas visiiti sinna Teodore Obiang Nguema Mbasogo.
Saare kaitsepühaku mälestuspäev on 13. juuli.
Aafrika saared | Ekvatoriaal-Guinea saared
Annobón | Annobón | Annobón | Annobon | アンノボン島 | Pagalu | Ano Bom | Annobón